“Ma vist veel ei ole valmis”. See on üks levinumaid lauseid, mida ma oma klientidelt kuulen. See kõlab erinevalt:
– Tahaks küll, aga vist veel vara…
– Pean enne natuke juurde õppima…
– Kui diplomi kätte saan, siis…
– Veel vara lahkuda, ma pole veel piisavalt hea…
Aga tegelikult on tuum sama: inimene ei liiguta, ei kandideeri, ei küsi palgatõusu, ei lähe ära töölt, mis sisimas närib. Ja kindlasti ei alusta oma äri. Sest ta “ei ole veel valmis”.
Aga mis see valmis üldse tähendab?
Kui natuke sügavamalt vaadata, siis ei ole asi tavaliselt oskustes. Tegelikult ei hoia meid tagasi oskuste puudus, vaid hirm:
– et eksin;
– et ei saa hakkama;
– et teised arvavad midagi minust.
Ja see on täiesti okei. Endale on palju lihtsam öelda “veel ei ole aeg”, kui tunnistada – “ma kardan”.
Aga hirm ei kao kuskile!
Isegi kui sa saad diplomi, läbid koolituse või lõpetad suure projekti. Hirm jääb. Ja vahel muutub see hoopis suuremaks, sest mida rohkem tead, seda rohkem näed, kui palju veel saab juurde õppida.
Jagan teiega oma kogemuse:
– Ma päris pikalt kõhklesin, kas hakata karjäärinõustamist tegema, sest mul polnud veel vastavat diplomi olemas. Kuigi inimesed juba ise tulid ja küsisid nõu! Karjääri coach´i kursusele oli küll juba koht kirjas, aga see pidi alles paari kuu pärast algama. Ja siis ma mõtlesin – kui keegi juba praegu minu poole pöördub, siis miks ma pean talle “EI” ütlema? Leppisin iseendaga kokku, et teen seni sümboolse tasu eest, kuni mul see diplom käes on, ja nii oligi lihtsam alustada. Lõpuks läks kõik hoopis paremini, kui oleksin osanud arvata.
– Olin veendunud, et juht ei saa olla ilma juhtimiskogemuseta. Klassika, eks. Samas aga kogemus tuleb ju kuidagi saada. Aga ma ei öelnud kunagi kellelegi, et tahan juhtida tiimi, kuni ühel hetkel kutsuti mind juhiks vaatamata sellele, et sedasama kogemust polnudki. Läksin, jalad värisesid, kuni avastasin et meeskonnal (ja minul) läheb väga hästi! Sest vahel piisab tahtmisest ja pühendumisest.
Kindlus ei tule enne, vaid pärast
Me arvame, et kõigepealt peab olema enesekindel, ja alles siis tegutsema. Tegelikkuses see käib vastupidi. Kõigepealt tuleb samm teha, siis tuleb kogemus, ja alles siis kindlus. Ei tule hetke, kui sisemuses tekib tunne: “Nii, nüüd on aeg!”
Vahel on ka erandeid
Muidugi, mõnikord “veel ei ole aeg” on täiesti õigustatud. Kirurgiks ei saa minna ilma hariduseta. Aga… oleme ausad – sa ei ole ilmselt kirurg, eks? Enamik meist lihtsalt ootab. Ja ootab. Ja ootab. Kuniks ühel hetkel on tõesti hilja. Mõned ikka veel ootavad, teised aga liiguvad edasi hirmule vaatamata.
Nii et küsimus pole “kas ma olen valmis?”, vaid “kas ma tahan veel siia kinni jääda?”. Oodata aasta, kaks, viis, lootuses, et kunagi tunnetan, et nüüd on aeg?
Sa ei pea olema ideaalne, või 100% valmis. 30% valmisolekut on juba täiesti piisav, et liikuda.
Aga kui hirm ikka püsib?
Siis küsi ennast: kumb on raskem – kas teha samm või jääda paigale? Kui teine variant tundub valusam, siis on aeg, isegi kui käed-jalad värisevad.
Ja mõtle: mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui sa proovid ja ei õnnestu? Päriselt. Mis siis saab?
Kui see sind kõnetas, vaata oma plaanidele otsa uue pilguga. Ja kui hirm ikka ei lase liikuda – tule ja räägime.
Tihti piisab ühest vestlusest, et mõista – sa oled juba ammu valmis olnud.