Täna jagan midagi isiklikku. Midagi, millelt taban end tihedamini, kui tahaks.
See on FOMO – fear of missing out. Hirm millestki ilma jääda.
See ei näe alati välja nagu ärev „äkki mind ei kutsutudki?“
See on vahel palju peenem ja salakavalam:
– Haarad uue projekti, kuigi kalendris pole ruumi
– Salvestad webinare ja artikleid, mida tegelikult kunagi ei ava
– Scrollid tööpakkumisi, kuigi töökoha vahetus ei ole üldse plaanis
– Kardad millestki olulisest ilma jääda – kuigi ausalt öeldes ei tea enam, kas see on üldse sinu jaoks oluline
Väljastpoolt võib see tunduda nagu uudishimu, arengujanu, ambitsioonikus. Aga sageli peitub selle taga ärevus. Ja seesmine segadus: mis sellest kõigest on tegelikult minu oma?
Kus ma enda puhul FOMO’t märkan:
– Kui panen veel kellegi konsultatsioonile kirja, kuigi päev on juba täis – „aga mis siis, kui ta ei saa järgmine nädal enam tulla?“
– Kui võtan veel ühe kliendi huvitava projektiga – „aga äkki pärast polegi midagi nii põnevat enam?“
– Kui puhkusel püüan ära näha kõik vaatamisväärsused – „äkki ma ei tulegi siia enam kunagi tagasi?“
– Kui jälle lõunamaal päikese käes ära põlen – „Eestis ju päikest ei ole!“
– Kursused, kursused, veel rohkem kursuseid. Mul on pidevalt midagi „kasulikku“ kõrvaklappides, sest õppida on ju alati midagi. Ainult et vahel oleks vaja ka lihtsalt pausil olla.
Selliseid hetki on palju. Ja kui ma lõpuks hakkasin neid märkama – õppisin ma otsustega viivitama. Võtma hetke enne kui haaran asjast kinni. Ja see tõesti aitab!
FOMO tundub süütu – aga ei ole.
See hägustab fookuse. Paneb sind uskuma, et kui oled igal pool, siis arened. Et oled „asjaga kaasas“. Tegelikult oled lihtsalt väsinud. Sest su tähelepanu on kogu aeg mujal- raske on olla siin ja praegu.
– Sa oled mõtetes selle juures, mida võiksid parasjagu teha. Või kuidas keegi teine teeb paremini, kiiremini, huvitavamalt.
– Sa võtad vastu asju, mis pole tegelikult sinu – projekte, kohtumisi, võimalusi – hirmust ilma jääda. Mõtled: „noh, äkki läheb vaja“. Ja siis tunned end lõpuks tühjaks pigistatuna.
– Sa ei puhka isegi siis, kui sul on vaba päev. Sest kuskil toimub midagi ilma sinuta. Ja see „midagi“ tundub kogu aeg tähtsam kui see, mille sina oled valinud.
– Sa võrdled end teistega. Isegi kui tead, et see ei vii kuhugi.
– Tundub, et jääd maha. Et su oma elu on justkui kuidagi „poolik“. (Just sellepärast ma ei kujunda oma blogis täiuslikku elu – ma ei taha, et keegi võrdleks oma päriselu minu hoolikalt lihvitud versiooniga.)
Töös on FOMO eriti salakaval
See võib tunduda nagu „tahe areneda“. Aga tegelikult – hirm, et äkki jääd ilma sellest ühest võimalusest. Nii võtad liiga palju. Ütled kõigele „jah“ – äkki just see ongi see. Aga ise sa ei jõua valida. Tunned, et oled kogu aeg tegevuses, aga ei liigu edasi. Teed palju, aga rõõmu see eriti ei too.
Kuidas aru saada, et oled FOMO’s?
– Ei suuda lõdvestuda ka nädalavahetusel
– Valikute tegemine on raske – keeldumine tundub ohtlik
– Võrdled end tihti teistega
– Väsimus ei tule tegemistest, vaid laialivalgumisest
– Kogu aeg on tunne, et „midagi jääb puudu“
Mida teha?
See aitab minul ja mu klientidel:
– Küsi endalt: kas ma päriselt tahan seda? Või lihtsalt kardan ilma jääda?
– Aeglusta – natuke ainult. Maailm ei kao kuhugi.
– Tuleta endale meelde: kuhu ma liigun? Milleks?
– Õpi rahulikult ära ütlema – ka asjadele, mis tunduvad hetkel põnevad
– Usalda: see, mis on päriselt sinu, jääb sind ootama
Ja kõige olulisem:
Mitte kõik, mis on võimalik – pole vajalik. Mitte kõik, mis tundub huvitav – pole sinu tee. Ja mitte kõik, millest ilma jääd – polegi kaotus. Sa ei jää ilma, vaid hakkad lihtsalt valima. See on täiskasvanu inimese valik ja samm sisemise tasakaalu suunas.