Me tihti arvame, et see, mis meid tagasi hoiab, on hirm muutuste ees. Aga ausalt? Tihti pole asi üldse hirmus.
Palju raskem on endale tunnistada, et sa kadestad neid, kes päriselt julgesid midagi muuta. Mitte neid, kellel on oma äri, töö Vaikse ookeani ääres, või uus amet superpalgaga. Vaid neid, kes lihtsalt… otsustasid ära minna. Kes ei hakanud enam leppima, ei harjunud ära, ei seletanud endale, et “noh, tegelikult pole ju hullu”, vaid vaatasid oma elu otsa ja ütlesid: „Aitab.“
Loed: “Ta lahkus korporatsioonist ja alustas nullist” – ja midagi sees tõmbab kokku.
See ei ole viha, see pole ärritus. See on nagu… kerge sisemine etteheide.
– Tema läks ära, mina aga jäin.
– Tema alustas, mina aga lükkan edasi.
– Tema riskis, mina aga jälle vaikisin.
Ja siis aktiveerub automaatselt enesekaitse.
“No täiesti vastutustundetu!”
“Neil lihtsalt vedas.”
“Ilmselt on tal rikas mees ka toeks…”
Hinnang on lihtne viis, kuidas säilitada enda jaoks tasakaalu.
Sest kui ma tunnistan, et keegi lihtsalt võttis julguse kokku ja tegutses,
siis pean ma tunnistama ka seda, et mina ei tee seda ja et ma ise hoian ennast tagasi. Ja see on valus.
Aga pea igaüks, kes otsustas midagi muuta, samuti kartis.
– Jätta stabiilne töö.
– Loobuda positsioonist, tiitlist, palgast.
– Alustada uuel alal algtasemelt.
-Selgitada perele, millega ta nüüd tegeleb.
– Mitte teada, kas üldse tuleb välja.
Ja see ei kao kogemuse, vanuse ega saavutustega. Paljud juhid, ettevõtjad ja eksperdid kardavad muutusi samamoodi nagu noored, kes alles alustavad. Ka karjääricoachid. Ja ka mina 🙂
Ma aitan teistel neid samme astuda – aga see ei tähenda, et mul endal poleks hirmu. Ma samuti võtan riski. ja vahel mu valikud ei vii üldse sinna, kuhu lootsin.
Aga aastaid tagasi ütlesin ma endale: „Kes ei riski, see šampanjat ei joo.“
Ja sellest on saanud peaaegu mu elufilosoofia.
See ei tee elu lihtsamaks, aga annab tunde, et ma ise valin, et ma liigun, et ma võtan vastutuse. Ja ma pole seda kordagi kahetsenud!
Keegi ei taha jääda üksi küsimusega: „Kas ma liigun üldse õiges suunas?“
Sellepärast minnaksegi kellegi juurde – olgu see coach, mentor või sõber, kes on ise läbi selle läinud.
Mitte motivatsiooni pärast, vaid selleks, et mitte jääda üksi.
Sest kõige raskem pole esimene samm. Kõige raskem on peatuda ja tunnistada: ma seisan paigal.
Ja öelda endale: „Nüüd on aeg.“
Aga mida siis teha?
Alustada aususest iseenda ees. Mitte otsida põhjendusi, mitte veeretada vastutust teistele, mitte lükata maha kellegi teise lugu.
Lihtsalt küsida endalt:
– Mida ma tegelikult kardan?
– Kellele või millele ma tunnen kadedust?
– Aga kui ma ei kardaks — mida ma teeksin?
See teeb haavatavaks, aga just siin võib olla uus algus. Kui sa lugesid selle lõpuni, siis võib-olla sa juba tead, et see aeg ongi käes.
Kui tahad arutada, mis sul praegu tegelikult oluline on – tule konsultatsioonile. See võib olla sinu esimene samm tagasi enda juurde.
Rohkem infot leiad siit. Või kirjuta mulle WhatsAppis või helista – räägime. Minu kontskte leiad kerides allapoole.