Täna tahan rääkida ühest üsna suurest ja, nagu näen, kasvavast grupist inimestest, kes minu juurde jõuavad. Need ei ole inimesed, kes alles alustavad karjääri ega ka need, kes lihtsalt tahavad palgatõusu. Need on inimesed, kes on mingisse karjäärilõiku juba jõudnud ja äkki saavad aru: enam ma nii ei saa – olen vales kohas, ja ausalt öeldes ma ei tea, mida üldse edasi tahan.
Kohtumisel nad tihti ütlevad: „Äkki see on lihtsalt lollus?“, „Võib-olla mul ongi juba kõik olemas ja ma olen lihtsalt ära hellitatud?“, „Või on see lihtsalt läbipõlemine ja peaks välja puhkama?“
Aga mina näen inimest, kellel pole mitte sihitu elu, vaid inimest, kes on aastaid elanud „tuleb teha“ režiimis. Kes on teinud „nii nagu peab“, „nagu on mõistlik“, „nagu teised ootavad“. Läinud rada, mis pidi tooma rahulolu, aga tõi tühjuse. Selle vaikuse sees ei julge inimene enam isegi oma soove välja öelda – neid on piinlik omada, ja hirmus tunnistada. Ja vahel tundub, et juba on hilja.
Toon mõned näited oma praktikast – nimed on muudetud, aga lood on päriselust.
Kaie, 37, IT-projektijuht. Juba esimesel kohtumisel ütles ta: „Mul on seda häbi tunnistada, aga ma ei suuda enam kuulata sõnu nagu agile või retrospektiiv. Mul on oma töö vastu lausa allergia tekkinud. Ja ometi ma ju tahtsin seda kõike ise… kunagi.“ Ta ei teadnud, mida tahab selle asemele, aga teadis kindlalt: ITs ta enam olla ei suuda. Hakkasime koos vaatama, mis tugevused tal on, ja mis tegevused toovad talle kõige rohkem rõõmu ja energiat. Täna õpib ta coaching’ut ja samal ajal juhib üht mittetulundusprojekti. Silmad jälle säravad.
Mikk, 42, turundusdirektor. „Kõik on justkui hästi – palk, tiim, stabiilsus. Aga sees on vaikus, ja kõik toimub justkui automaatselt. Ma vaatan uudiseid oma valdkonnas ja ei tunne midagi. Varem see pakkus mulle huvi, nüüd ei kõneta enam üldse.“ Täna töötab ta loovkonsultandina ühes muusikateemalises iduettevõttes, peab Telegrami kanalit muusika ja kultuuri teemal ning teenib lisaks elatist freelance-projektidega. Ta ütleb: „Esimest korda üle pika aja tunnen, et töö ei ole ainult kohustus, vaid ka huvi. Raha tuleb nüüd justkui iseenesest – mitte kui ainus eesmärk, vaid kui loomulik osa sellest, et ma teen jälle midagi, mis mulle päriselt korda läheb“.
Oluline on mõista: see ei ole laiskus, rumalus ega nõrkus. See on karjäärikriis, mis sageli kattub keskea kriisiga. Seda juhtub palju sagedamini, kui arvatakse, ja see ei puuduta ainult mehi, vaid väga sageli ka naisi. Eriti neid, kelle elu paistab kõrvalt justkui ideaalne.
Kui inimene ütleb „ma ei tea, mida tahan“, siis selle taga on peaaegu alati vaikne, õrn signaal. Mõnikord kadedus (mille peale järgneb süütunne), mõnikord unenäod, fantaasiad, noorusmälestused. See ei ole mõttetu müra – need on niidid, millest kinni hoides saab hakata ennast tasapisi uuesti aru saama. J
a just sealt algabki tee enda juurde tagasi – mitte äriplaanist, või vastusest „mis ma tahaksin olla, kui suureks kasvan“, vaid sellest, et inimene hakkab ennast jälle kuulama.
Kust alustada:
Jäta kõrvale see, mis ei ole päriselt sinu.
Isegi kui sa veel ei tea, mis on sinu, siis sa tead väga hästi, mis sind kurnab. Alusta sellest.
Pane tähele – mis sind ärritab?
Viha, kadedus, tüdimus – need ei ole sinu vaenlased. Need on märguanded. Nad viitavad sageli sellele, mida sa oled ammu eiranud.
Märka hetki, kus tunned end päriselt ärksana.
Millised teemad tõmbavad sinu tähelepanu? Mis tekitab uudishimu, isegi kui see pole otseselt seotud tööga?
Hakka katsetama.
Ära oota õiget hetke või täielikku kindlust. Tegutsemine loob selgust ja läbi kogemuse saab selgeks, mis on päriselt sinu.
Määra oma uus „normaalsus“.
Teiste elu ei pruugi sinu jaoks hea olla. Sea endale oma mõõdupuu.
Ära jää üksi.
Mentor, coach, terapeut või keegi, keda usaldad, võib aidata säästa aastaid ekslemist. Keerulistes situatsioonides abi otsimine ei ole nõrkus, vaid hoolimine iseendast.
Iseennast ei leia ühe õhtuga. Küll aga saab hakata kokku panema seda puslet tükkhaaval, austusega senise elu vastu ja huviga selle vastu, mis veel ees ootab.
Kui sa oled praegu selles kohas – tea, et sa ei ole üksi. Paljud on sellest läbi tulnud ja leidnud uue tähenduse nii töös kui elus. Ja kui sa ei taha seda teed üksi käia, ma tulen rõõmuga appi.